" Miša jutt oli üldse tähelepanuväärne. Selgelt ja arusaadavalt hääldas ta ainult nimi- ja tegusõnu. Tavaliselt siivutus kontekstis. Teisejärguliste lauseliikmetega käis ta ümber täiesti vabalt. Mis aga ette sattus. Eessõnadest, partiklitest ja hüüdsõnadest ma parem ei räägigi. Neid leiutas ta jutu käigus. Tema kõne meenutas klassikalist muusikat, abstraktset maali või ohakalinnu laulu. Emotsioonid käisid mõttest ilmselgelt üle. "

― Sergei Dovlatov , Pushkin Hills